Your Medical Need is Our Main Concern
  • Üldinfo
  • Ajalugu
  • Statistika
  • Erialane info
  • Teeninduspiirkond
  • Riigihanked
  • Kvaliteet
  • 23 Kiirabibrigaadi
  • 10 Reservautot
  • 401 Töötajat
  • 23 Kiirabibrigaadi
  • 10 Reservautot
  • 401 Töötajat

Tallinna Kiirabi on Tallinna linna hallatav asutus, mis töötab Terviseametiga sõlmitud halduslepingu alusel. Oleme peamine partner Tallinna ja lähiümbruse inimestele kiirabi osutamisel. Igapäevases 24-tunnises väljasõiduvalmiduses on 23 kiirabibrigaadi teenindamaks patsiente Tallinnas, Maardus, Viimsis, osaliselt Rae vallas (Peetri) ning Harku vallas. Igal aastal vajab meie teenust üle 85,000 inimese - nii kohaliku elaniku kui külla sõitnud turisti.

Meie ligi 401 arsti, õde ja kiirabitehnikut osutavad professionaalset abi jõudes abivajajani vaid mõne minutiga. Meeskonna kiire ning asjatundlik tegutsemine patsiendi juures annavad Teile vajaliku toetuse ( kiirabi kutsumiseks tuleb helistada 112).

Tallinna strateegiline asukoht tingib kiirabile vajaduse olla valmis erisugusteks õnnetusteks. Selleks on igapäevases reservvalmiduses 10 kiirabiautot. Vastav erivarustus väikese välihaigla näol on väljasõiduvalmis spetsiaalses konteineris.

Ööpäevaringse kiirabiteenuse osutamise kõrval pakume meditsiinilise transpordi teenust Eestis ning välismaal. Samuti võib meid leida erinevate  ürituste meditsiinilisel julgestamisel, et anda kannatanutele kohapeal kiiret meditsiinilist esmaabi või transportida nad vajadusel haiglasse.  Tallinna Kiirabi koolituskeskus pakub kõrgel tasemel erialast väljaõpet oma personalile, partneritele ja elanikkonnale.

Tallinna Kiirabi koolituskeskus pakub kõrgel tasemel erialast väljaõpet oma personalile, partneritele ja elanikkonnale.

Missioon

Olla riigi vanima kiirabiettevõttena suurima kogemusega usaldusväärne koostööpartner erakorralise meditsiini valdkonnas.

Pakkuda kvaliteetset kiirabiteenust ning olla usaldusväärseks ja eelistatuimaks koostööpartneriks nii Eestis kui välismaal.

Visioon

Teie vajadus saada abi on meile oluline!

  • Kiirabi eelkäijad
    1881-1917

    LOE EDASI
  • Kiir- ja vältimatu abi
    Eesti Vabariigis
    1918-1939

    LOE EDASI
  • Kiirabi ENSV-s
    1940-1941

    LOE EDASI
  • Tallinna Kiirabi II Maailmasõja-
    aastatel Saksa võimu all
    1941-1945

    LOE EDASI
  • Tallinna Kiirabi
    sõjajärgses ENSV-s
    1945-1991

    LOE EDASI
  • Kiirabi taasiseseisvas
    Eesti Vabariigis
    1991—...

    LOE EDASI
  • Reageerimine D
    prioriteediga kutsele

    LOE EDASI
  • Keskmine väljasõiduaeg
    tugikeskuste lõikes

    LOE EDASI
  • Keskmine reageerimisaeg
    tugikeskuste lõikes

    LOE EDASI
    • 8,8

      Kõikide kutsete reageerimisaeg* II kv

    • 5,59

      D kutsete reageerimisaeg* II kv

  • Ravikvaliteedi analüüsi
    raport

    LOE EDASI
* aeg korralduse saamisest kohale jõudmiseni

Tallinna Kiirabi 23 kiirabibrigaadi osutab vältimatut abi Tallinnas, Maardus, Viimsi vallas, osaliselt Rae vallas (Peetri) ning Harku vallas. Tallinna Kiirabi peajaam asub Retke tee 1, kus baseerub ööpäevaringselt 8 meeskonda. Ülejäänud meeskonnad sõidavad peale peajaamas töövahendite

komplekteerimist ja vahetuste üleandmist tugikeskustesse olles nii lähemal vastava piirkonna inimestele. Oleme vastavalt Häirekeskuse korraldusele alati valmis välja sõitma ka üle terve oma teeninduspiirkonna.

Tugikeskused Tallinnas

Käimasolevate riigihangete kohta saab informatsiooni riigihangete registri koduleheküljelt.

Riigihanke eseme nimetus Hankemenetluse liik Eeldatav aeg Vastutav isik
Kiirabiautode ostmine (3 tk) Avatud hankemenetlus Dets.2016 Transpordi- ja logistikajuht
Silver Siim
Tallinna Kiirabi parkla (Retke tee 1) laiendamiseks tööprojekti koostamine Lihthange Jaan.2017 Transpordi- ja logistikajuht
Silver Siim
Hingamisaparaat (1 tk) Lihthange Veebr.2017 Operatiivjuht
Monika Ild
Meditsiinilise hapniku ostmine ja hapnikuballoonide üürimine koos hapnikuballoonide transportimisega Lihthange Veebr.2017 Apteegijuhataja
Ruth Soosaar
Defibrillaator (3 tk) Avatud hankemenetlus Märts.2017 Operatiivjuht
Monika Ild
Kiirabiautode remonditeenuse tellimine Avatud hankemenetlus Märts.2017 Transpordi- ja logistikajuht
Silver Siim
Meditsiinilised tarvikud: süstlad, infusioonisüsteemid, veenikanüülid Avatud hankemenetlus Märts.2017 Apteegijuhataja
Ruth Soosaar
Infusioonilahuste ostmine Lihthange Märts.2017 Apteegijuhataja
Ruth Soosaar
Valuvaigistite ostmine Lihthange Apr.2017 Apteegijuhataja
Ruth Soosaar
Meditsiinilised mittesteriilsed kindad Lihthange Apr.2017 Apteegijuhataja
Ruth Soosaar
Kaskokindlustusteenuse tellimine Avatud hankemenetlus Mai.2017 Transpordi- ja logistikajuht
Silver Siim

Kvaliteedi käsiraamat

Kiirabi eelkäijad
1881-1917

Kiirabi kui meditsiinilise abi liik, mis eeldab erakorralise arstiabi andmist kohapeal, s.o. väljaspool haiglat, sai alguse möödunud sajandil.

Esimene kiirabijaam asutati 1881 Viinis (Varssavis 1897, Moskvas 1898, Peterburis 1899). Tallinnas asutati 27.aprillil 1883 “Päästeasutus esimese abi andmiseks äkiliste õnnetusjuhtumite korral”. Selle olemust ei ole õnnestunud arhiivimaterjalide põhjal täpsutada.



14. juunil 1918 teatas Tallinna linnapea, et Ühiskondliku Hoolekande Kolleegiumi Hospitali (praeguse Tallinna Keskhaigla) kirurgiaosakonna juures 1. korrusel on avatud ööpäevase valvega Õnnetuste Peastejaam. Alates 14. oktoobrist 1918(?) antigi saksa okupatsiooni all olevas Tallinnas vältimatut ja kiirabi(?) ööpäev läbi Tallinna Keskhaigla eelkäija Provintsiaalhaigla kirurgiaosakonna 1. korrusel. Ka oli Keskhaigla kasutuses alates 1922. a sügissuvest Ameerika Punaselt Ristilt kingituseks saadud auto haige transportimiseks, mis leidis ohtralt kasutamist.

Kiir- Ja Vältimatu Abi Eesti Vabariigis
1918-1939

Eesti Vabariigis kujunes põhiliseks esmaabi andjaks Eesti Punane Rist, mis loodi Tallinna Tütarlaste Kommertskoolis toimunud asutamiskoosolekul 24. veebruaril 1919. a. Selle esimeseks esimeheks valiti Eesti Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülem sanitaarkindralmajor Hans Leesment.



Ühistöö – EPR eelkäijaEesti Punase Risti eelkäijaks oli Vabadussõja tingimustes loodud seltside ja organisatsioonide liit Ühistöö, mille põhikiri kinnitati 5. detsembril 1918. aastal. Liidu loomise initsiaatoriks oli Voldemar Päts. 8. detsembril 1918 Ühistöö asutamise koosolekul loodi ka Haavatute ja Haigete Abiandmise Osakond, mille juhatajaks valiti dr. Boris Voogas. Osakond koondas endasse umbes 200 inimest, liikmeteks põhiliselt keskkooli vanemate klasside naisõpilased, õpetajad, kaitseliitlased, tuletõrjujad ja mõned medõed. Neile õpetati kiiresti selgeks elementaarsed nõuded haavatutega ümberkäimisel ning nad rakendati sanitaarteenistusse. Ühistöö osakonnad mängisid olulist rolli Vabadussõja tagalas rindelt haavatute ja haigete evakueerimisel ning ravimisel, sõjapõgenike eest hoolitsemisel jms. See organisatsioon oli ka sõjaväe sanitaarpersonali taimelavaks.

Eesti Punane Rist
Eesti Punase Risti Selts loodi sõja tingimustes Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval eesmärgiga saavutada rahvusvahelist abi ja tunnustust. Varsti pärast asutamist tunnustas Eesti organisatsiooni Genfi Rahvusvaheline Punase Risti Komitee, kuid Punase Risti Liiga liikmeks võeti Eesti Punane Rist alles 1922. a aprillis, kui Eesti Vabariik ühines Genfi konventsiooniga.

Eesti Punase Risti Transportosakond
Tallinna Kiirabi ajaloo seisukohalt on oluline Eesti Punase Risti transportosakond, mida juhatas teenekas arst san-kapten dr. Boris Voogas. Dr. B.Voogas juhendas ka samariitlaste koondist ning oli õdede kuratooriumi esimees. 1919. a suvel sai Eesti Punane Rist Inglise Punaselt Ristilt kingituseks 7 sanitaarautot, mis aga võeti Sõjaväe Varustuse Valitsuse poolt ära. Peale Tartu rahu sõlmimist saadi pika kirjavahetuse järel autod tagasi, neist 5 aga tuli kohe remonti anda.



B. Voogase raamatus on kirjas, et 1. septembril 1922. a avati Tallinnas sanitaartransportpunkt. Ilmselt oli tegemist sellekohase määrusega, mida pole seni õnnestunud leida. EPR Peavalitsuse protokollide põhjal paistab asja algus mõnevõrra edasi lükkunud olevat. 21. septembril 1922. a toimunud koosolekul kinnitati Haigete Transportpunkti põhikiri ja kodukord. Ajalehe “Waba Maa” artikkel 08. 10. 1922 aastast teatab, et 21. septembrist alates töötab Eesti Punase Risti Peavalitsuse juures haavatute ja haigete transportpunkt.

“Kes tallinlastest ei tunneks kapitaalset, kuid kergejooksulist valget autot, mille vägevat sireeni päälinna tänavail ja selle ümbruses võib kuulda küll varahommikul, küll päeval, küll sügaval öötunnil! Ikka on tal pakiline rutt, ikka on tal tuline kiire taga, sest et teda sunnivad sõitma sama kiirtiivulised: oht, hädad ja sünge surm…”

Nii poeetiliselt kirjeldatakse Eesti Punase Risti juubeliväljaandes tollast transportpunkti esimese abi sanitaarautot. Kiirabi algusaastate sanitaarauto oli kummaliselt madal ja ebaproportsionaalselt lai masin, mille rahvas tabavalt “mardikaks” ristis. Varsti hangiti Tallinnale moodsalt sisustatud sanitaarauto. 1929. aastal oli neid Tallinnas kaks. Peale selle oli Punase Risti Peavalitsuse transportosakonna käsutuses ka 2 kergesõiduautot ja 1 veoauto. Nakkushaigusi põdevaid patsiente veeti nakkushaigete ravila erisõidukiga. Haigevedude arv sanitaarautodega küündis pooleteise tuhandeni aastas, neist umbes 1/4 -1/3 tehti tasuta. Autode läbisõit Tallinna ja selle ümbruse viletsatel teedel ületas 15 000 km aastas. Autode kered ehitati kodumaal, välismaalt toodi vaid šassiid ja plaanid. Seda tehti mitmel põhjusel: esiteks kulude kokkuhoiuks ja omamaise tööstuse arendamiseks, teiseks kohapealsetest oludest tingitud muudatuste tegemiseks detailides.

Peale haigete transpordi hakkasid transportosakonna sanitaarautod välja sõitma õnnetusjuhtumitele, kus kaasasõitnud medõde andis kannatanutele kvaliteetset esmaabi ning toimetas vajadusel haiglasse. Transporditi ka õnnetusjuhtumitel surmasaanuid, kuid mitte haigustesse surnuid. Õnnetusjuhtumite korral osutati kiirabi tasuta.

Tarbe korral saadeti sanitaarautod välja ka suurematesse rahvakogunemise kohtadesse: laulupidudele, spordivõistlustele jm. Neil juhtudel moodustasid sanitaarautod nn. kiir-esmaabipunktid, kus kohapeal püstitati telgid voodite, apteegi ja sidumispunktiga. Ajutistes kiirabipunktides olid tavaliselt abiks ka samariitlased ja Noorte Punase Risti liikmed. Üldse pidas Punase Risti Peavalitsus oma tegevuse suurimaks saavutuseks samariitlaste ülemaailmse võrgustiku loomist, mis sai tõhusalt toimiva esmaabisüsteemi aluseks. Palgaliste õdedega oli komplekteeritud vaid Tallinna sanitaartransportpunkt. Tartus ja mujal olid palgal vaid autojuhid, sanitare ja õdesid asendasid samariitlastest vabatahtlikud.

Kiirabi ENSV-s
1940—1941

Nõukogude võimu esimesed dekreedid ei puudutanud oluliselt Eesti Punase Risti tegevust. Peavalitsus jätkas samas koosseisus ja sama nime all. Pöördeliseks sai Eesti Punase Risti jaoks arvatavasti Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 7. oktoobrist 1940 “Tervishoiu alal tegutsenud eraasutuste ja eraettevõtete natsionaliseerimisest”.

29. novembril 1940. a avaldati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus “Eesti Punase Risti Seltsi ümberkorraldamise kohta”. Punase Risti Seltsi tegevus otsustati viia samadele alustele, millistel tegutses NSVL-s Punase Risti ja Punase Poolkuu organisatsioon ning allutada ENSV Tervishoiu Rahvakomissariaadile.



ENSV Punane Rist

ENSV Punase Risti ajutise juhatuse esimene koosolek toimus 30. novembril 1940. Kuulati ära sm. Joh.Nymani ettekanne Eesti Punase Risti senisest tööst ja plaanidest. Sm. Nyman kurtis, et eriti laienenud on transportautode tegevus seoses ulatuslike töödega Paldiski sõjaväebaasides.

7. märtsil 1941.a ilmus Tervishoiu rahvakomissari käskkiri nr 111 ”ENSV Punase Risti kiirabijaama ühes transpordivahenditega üleandmise asjus Tallinna Linna Tervishoiuosakonnale”. Bilansi alusel tuli üle anda kiirabijaam ja transpordivahendid.

Tallinna Kiir- ja Vältimatu abi Jaam

Tervishoiu Rahvakomissari käskkirjaga 22. veebruarist 1941 nr 84/16 kinnitati Tallinna Kiir-ja Vältimatu abi Jaama peaarstiks 1. märtsist 1941. a Evald Kirnmann. Ta jäi ühtlasi edasi ka Tallinna I Haigla peaarsti asetäitjaks ja osakonnajuhatajaks.

Tallinna Kiir- ja Vältimatu abi Jaam alustas ametlikku tööd 1. aprillil 1941, kuid alles 3. aprillil ilmus Eesti NSV Tervishoiu Rahvakomissari käskkiri nr 137, mis määras korra esmaabijaama üleandmiseks Punase Risti valdusest Tallinna Linna Tervishoiuosakonna valdusesse. Üleandmise tähtpäevaks määrati 10. aprill 1941. Samas kohustati kiirabijaama juhatajat sm. Kirnmanni hoolitsema kiirabijaama takistamatu tegevuse eest. 31. märstil 1941 teatas Tallinna Kiir- ja Vältimatu abi Jaama peaarst Tervishoiuosakonnale, et TKV Jaama kaudu toimub alates 1. aprillist 1941 linna haiglate (välja arvatud sanatooriumid ja nakkushaigla) vabade voodikohtade registreerimine ning palus Tervishoiuosakonda kohustada linna haiglaid iga päev teateid andma vabade voodikohtade arvu üle.

Tallinna Kiir- ja Vältimatu abi Jaama teenistusse kinnitati alates 1. aprillist 1941. a 5 arsti ja 6 sanitari. Need töötajad võeti lisaks ENSV Punaselt Ristilt ülevõetud personalile. Tallinna Kiir- ja Vältimatu abi Jaamale kuulus 9 sanitaarautot: Eesti Punaselt Ristilt päranduseks saadud Reo; 2 Chevrolet´d, 2 Renault´d ja 4 GAZ´i.

22. juunil 1941. a algas sõda. Algas ka autode konfiskeerimine ja ümberjaotamine Tervishoiu Rahvakomissariaadi, sõjaväevõimude ja hävituspataljoni poolt. 28. augustil 1941 vallutasid sakslased Tallinna. Kiir- ja Vältimatu abi Jaam jätkas esialgu nelja järelejäänud autoga oma igapäevast tööd. 6. oktoobril 1941. a toimus Tallinna linnapea käsul (2.10.1941) ja Tallinna Linna Tervishoiuosakonna korraldusel Tallinna Kiir- ja Vältimatu abi Jaama sanitaartranspordiosa üleandmine Eest Rahva Ühisabi (ERÜ) valdusesse.

Tallinna Kiirabi II Maailmasõja-aastatel Saksa võimu all
1941-1945

Enamik saksa okupatsiooni aegsetest dokumentidest hävis sõjatules. Tallinna Linnaarhiivis hoitavatest sõjahävingust alles jäänud dokumentidest leidub ERÜ kiirabi-puudutavaid üksikuid teateid vaid Tallinna Linnavalitsuse Tervishoiuosakonna kaustas, mis sisaldab Tallinna Õhukaitsejuhi, Sanitaarteenistusejuhi jt ringkirju, eeskirju ja juhiseid Kodanliku Õhukaitse (KÕ) sanitaarala korraldamiseks.

Eest Rahva Ühisabi

Üllatavalt vähe on tänapäeval võimalik teavet leida sellise suure ja olulise sõja-aastate organisatsiooni kohta nagu Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ). Eesti Rahva Ühisabi asutati Tallinnas 11. septembril 1941. a (veel enne Eesti Omavalitsuse moodustamist 15. septembril). Ülemaailmne organisatsioon oli mõeldud nõukogude okupatsiooni ja sõjategevuse läbi kannatanud inimeste abistamiseks. Algatuskoosoleku kutsus kokku tulevane Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe. Tema valiti ka ERÜ juhatuse esimeheks. Organisatsiooni aitasid kiiresti üles ehitada vabadussõjaaegse Ühistöö ja Eesti Punase Risti endised juhid – kindral Hans Leesment, Joh. Nyman jt. Eesti Rahva Ühisabi esimeseks direktoriks määrati Joh. Nyman, dr Hans Leesment oli ERÜ sanitaarala juht. 1. juunil 1942 määrati ERÜ direktoriks Otto Leesment.



Eesti Rahva Ühisabi sanitaarosakond võttis üle paljud endise Eesti Punase Risti funktsioonid, eriti samariitlaste kolonnide juhendamise. ERÜ ülesandeks sai ka meditsiinilise kiirabi korraldamine. Eesti Rahva Ühisabi sanitaartranspordipunkti sõjaaegse tegevuse kohta pole kuni 1944. a märtsipommitamiseni peaaegu ühtegi dokumenti.

Õhualarmi edasiandmise kavandi telefoninumbrite hulgas oli ka telefoninumber “04” – Sanitaartranspordi Keskus (ERÜ). Linna Õhukaitse Hoiatuskeskuse alarmiteade paluti teiste hulgas edasi anda ka ERÜ volinikule dr. B. Voogasele. 1942. a oli ERÜ volinikuks aadressil Niguliste tn 12 juba hr. Ants Pellandi. Tallinna Linnavalitsuse Tervishoiuosakonna aruannetes ajavahemikul 06. 07. 1942-16. 02. 1944 teatatakse, et õhualarmi korral on valmis välja sõitma teiste hulgas ka 4 ERÜ veokit. 1943. a oli ERÜ sanitaartransportosakonna palgal 2 vanemõde, 5 õde, 2 ametnikku(?), parandustöökoja vanem, garaaživanem, 10 autojuhti, automehaanik, lukksepp-mehaanik ja teenija-käskjalg. 9.-10. märtsil 1944. a terve öö kestnud sõja rängim pommirünnak Tallinnale sai saatuslikuks ka Eesti Rahva Ühisabi Sanitaartransportosakonnale. Pommitabamuse sai ka Niguliste 12 asuv ERÜ Tallinna Ringkonnaameti maja koos samas (Dunkri 15) paikneva sanitaarautode garaažiga. Autod, mis olid kogu öö kibedas töös, kannatada ei saanud. Järgmisel päeval koondati kõik sõidukorras sanitaarautod Õhukaitse Sanitaarteenistuse juhi dr. O. Ruisla korraldusel Hariduse 6 Tallinna Linna Tervishoiuosakonna käsutusse haavatute transportimiseks Tallinna linna piires. Oludes, kus sanitaarautod olid pidevalt Tervishoiuosakonna käsutuses, tehnilise seisundi eest aga pidi vastutama ERÜ, tegi Eesti Rahva Ühisabi juht Otto Leesment Eesti Omavalitsuse juhile avalduse, et sanitaarautod koos personaliga läheksid täielikult üle Tallinna linnale, kuna ERÜ ei ole töökodade ja tagavaramaterjalide hävinemise tõttu enam suuteline masinate korrashoiu eest küllaldaselt hoolitsema. Sisedirektori korralduse nr 1446 põhjal 24. märtsist 1944 anti ERÜ-le kuulunud 5 sanitaarautot 29. märtsil 1944 üle Tallinna Linna Tervishoiuosakonnale.

Alates 1.04.1944 sai esmaabi-sanitaartranspordi korraldamine Tallinna Linna Tervishoiuosakonna ülesandeks. Linna Tervishoiuvalitsusel tekkis kohe probleeme. Saadud autod olid viletsas seisukorras ja lagunesid kiiresti. Tervishoiuosakonna peale, mida juhatas dr. O. Ruisla, kaevati Eesti Omavalitsuse Tervishoiuvalitsusele Saksa Punase Risti ja Saksa Tervishoiuameti poolt. Viimane sõjaaegne sanitaartransporti puudutav dokument linnaarhiivis on linnaarsti dr .O. Ruisla “kiire” hädapalvekiri Linna Transpordi- ja Liiklusametile 02. 09. 1944, mis peegeldab kiirabiteenistuse täielikku allakäiku Tallinnas viimasel sõjakuul – haigetransport läks üle hobuveole. Seoses bensiini kasutamiskeeluga paluti valvepunkti käsutusse saata iga päev kella 8st kaheksaks tunniks 2 sõiduvoorimeest, kella 16st kuni kella 8ni hommikul 1 sõiduvoorimees ning sanitaartranspordi käsutusse 1 puugaasi-generaatoriga varustatud kergeveoauto või puugaasiga sõiduauto. 22. septembril marssisid Tallinna juba Nõukogude väeosad.

Tallinna Kiirabi sõjajärgses ENSV-s
1945-1991

Linnaarhiivis säilinud Tallinna Linna TSN TK Tervishoiuosakonna 1944. a 5 toimikus ei ole kusagil mainitud kiirabijaama nime, seda ei ole ka haiglate ja ambulatooriumide nimekirjas. Siiski on venekeelses meditsiiniasutuste võrgu, tegevuse ja kaadrite 1944. a aastaaruande rubriigis ”Kiirabi” märgitud ära üks kiirabijaam, mis on varustatud ühe autoga ja mille kolmest arstikohast on täidetud üks, keskmed-personali 14 kohast on täidetud 7.

1945. a II abihaigla personalikaustas leidub siiski huvitav lehekülg kirjega: ”I Polikliinik – Kiir- ja Vältimatu abi Jaam”, mis sisaldab töötajate nimekirja. See valgustab veidi kiirabijaama staatust 1944. aasta lõpul. Kiir- ja Vältimatu abi Jaama peaarst Emil Laur on tööle võetud 28. 12. 1944, seega paar päeva enne aasta lõppu. Nendest paarist dokumendist võib järeldada, et nõukogude võimu taaskehtestamise järgselt jätkas endise Tallinna Linna Tervishoiuosakonna sanitaartranspordi õdedest ja autojuhtidest koosnev personal vähemalt 3 kuu jooksul ainult 1 autoga oma igapäevast tööd Tallinna I Polikliiniku juures (Hariduse 6). Töö ümberkorraldamisele asuti ilmselt alles detsembris.



Tallinna Linna Kiirabi Jaam

1945. a märtsis korrigeeriti Tallinna tervishoiuasutuste nimesid. Tervishoiu Rahvakomissari käskkirja nr 173a põhjal muudeti 31. 03. 1945 ka kiirabijaama nime. Uueks nimeks sai alates 1. aprillist 1945 Tallinna Linna Kiirabi Jaam. 16. augustil 1945 toimunud koosolekul allutati Tallinna tervishoiuasutused linna rajoonide TSN täitevkomiteedele. Kiirabijaam jäi nagu enamus haiglaidki Tallinna Linna TSN TK Tervishoiuosakonna alluvusse.

Ka 1945. a aruandes oli kiirabijaamal vaid 1 sõitev auto, 2 autot olid remondis. Väljasõitude arv oli 1220, väljasõidust keeldumisi transpordi puudumise tõttu 102. Haigeid transporditi 1224, neist nakkushaigeid 395. Kolmest arstikohat oli täidetud 2,5; kesk- ja noorem-medpersonali kohad olid täidetud.

Järgnevatel aastatel toimus vähemalt kord aastas Tallinna Linna TSN Täitevkomitee istung, kus arutati Tallinna Linna Kiirabi Jaama probleeme. Põhiteemaks oli neil koosolekutel sanitaarautode vähesus ja remondiga seonduvad raskused.

Mõne auto kiirabijaam aeg-ajalt ilmselt ka sai. 1947. a aruandes on arvel 5 sanitaarautot, millest 3 ka liikusid. Tehti 7186 kiirabi ja 157 vältimatu abi väljasõitu. 1948. aastal suurendati oluliselt kiirabiarstide arvu. Kui aasta alguses oli kiirabijaamas 6,5 arstikohta, siis aasta lõpuks oli neid juba 16,1. Kesk- ja noorem-medpersonali kohtade arv jäi samaks (14,1 ja 10,5). 1948. a loodi kiirabijaama juurde ka traumatoloogiline punkt.

Tallinna Linna Kiirabi Jaama tööruumid asusid peale sõda aadressil Hariduse 6 Tallinna I Polikliiniku hoones. Ruumid (4 väikest tuba, üldpindalaga 85 ruutmeetrit) olid kitsad ja sobimatud. Dispetšeriruum asus polikliiniku röntgenikabineti kõrval, kus oli alati palju rahvast ja lärmi, mis häiris dispetšeri tööd. Kantselei ja materjalilao jaoks ruume ei olnud. Kiirabijaama ruumides töötas ööpäevaringselt ambulatoorium, kus valvearstid andsid kergematel juhtudel abi kohapeal. 1950. a jooksul anti ambulatoorset abi 2425-le inimesele.



Kiirabijaamal puudusid garaažid ja sanitaarautod pidid kogu ööpäeva seisma polikliiniku õuel. Õu oli kitsas (50ruutmeetrit), sinna pidi iga päev mahtuma 6-7 autot. Väljasõiduga oli raskusi. Polikliiniku garaažis oli eraldatud koht, kus tehti autodele oma jõududega jooksvat remonti. Talvel kattusid õues seisvate autode seinad ja laed jääkirmetisega, mistõttu oli palju kaebusi haigete ja nende omaste poolt. Talvel tuli autode mootoreid aeg-ajalt soojendada, et vesi radiaatorites ära ei külmuks,mis põhjustas bensiini lisakulu.

1950. aaastal oli Tallinn Linna Kiirabi Jaamas 16 arstikohta, üks arstidest töötas vältimatu abi alal Nõmmel ja üks andis samuti vältimatut abi Koplis. Brigaadides töötas 14 õde, kellest 12-l oli lõpetatud kesharidus, ja 10 sanitari. Autojuhtide kaader koosnes I ja II liigi autojuhtidest, kes tundsid hästi linna. Arstide osas oli kaadri voolavus suur – aasta jooksul käis kiirabijaamast läbi 7 arsti. Seltskond oli kirju – 50% osas oli arstkond komplekteeritud mitmesugustest eriarstidest. Nende hulgas oli hambaarste, silmaarste, laborante ja patoanatoom. Kuna ei olnud mingisuguseid täiendkursusi ja peaarstide vastuseisu tõttu ei võimaldatud praktikat haiglates, olid arstide kvalifikatsiooni tõstmise võimalused kesised. Kiirabijaamas organiseeriti arstidele referatiivsed kursused, mille teemad valiti kõige rohkem lahkdiagnoose põhjustavate haigusseisundite hulgast (iiveldus, emakaväline rasedus, maohaavand, neerukivid jne). Arstid külastasid ka Ühendatud II Haigla pato-anatoomilisi konverentse.

1951. a likvideeriti suurem osa kohakaaslusest – 16 ametikohal töötas 13 arsti, neist 8 tööstaažiga 5-20 aastat.

Peaarst Veera Zubkovitš ja arstide enamik olid Venemaal omandatud haridusega venelased. Arhiivis leiduvatest 1953. a ja 1955. a nimekirjades on 12-13 arsti seas vaid 1-2 Tartu Ülikooli haridusega eestlasest arsti. Seevastu õed, sanitarid, autojuhid ja muu personal olid 100% ulatuse eesti rahvusest. Keeleoskuse puudumine ning sellest tulenevad lahkhelid arsti ja patsiendi vahelises suhtlemises olid probleemiks juba 1946. aastal, mil tervishoiuminister andis 20. novembril välja käskkirja medpersonali keeleoskuse kohta. Selles kohustati kõiki tervishoiuosakondade juhatajaid organiseerima endale alluvates asutustes eesti ja vene keele kursusi kesk-ja kõrgharidusega meditsiinitöötajaile ning administratiivpersonalile. Sellel teemal räägiti veel mõnel korral, kuni see probleem vaikselt vaibus.



Sellistes tingimustes, mõningate kõikumistega, tegutses Tallinna Linna Kiirabi Jaam kuni 1956. aastani. Tallinna TSN Täitevkomitee otsustes leidub korduvalt märkeid kiirabile uute ruumide ja garaažide muretsemise kohta, kuid lahenduse leidmine venis aastast aastasse.

Oma 11. 11. 1952 otsusega nr 671, pidas Tallinna Linna TSN Täitevkomitee hädavajalikuks alustada 1953. aastal kiirabijaama hoone ehitamisega. Ka riigi Plaanikomitee andis oma nõusoleku. Mille taha ehitus venima jäi, ei ole teada.

Maja ehitamine lükkus edasi, kuid lõpuks 1956. a veebruaris sai Tallinna Linna Kiirabi Jaam uued ruumid ja ka mõningase (kütteta) garažeerimisvõimaluse uhkes juugendstiilis majas Pärnu mnt 67. Kiirabijaama kasutada oli maja idatiivas 10 tuba – esimesel korrusel 7 ning teisel korrusel 3 tuba ja köök. Kogupinda oli 160 ruutmeetrit. Uute ruumide seisukord oli veel mitu aastat valusaks probleemiks. Keskküttesüsteem sai korda alles 1957. a lõpuks. Külmade ja niiskete ruumide tõttu oli personali haigestumus suur: 1956.a – 351 päeva ja 1957.a – 447 päeva. Kapitaalremont, mis kestis 1959. aastani, ei olnud veel lõppenud, kui tehtu juba lagunema hakkas: linoleum põrandatel lõi lahti, kraanikausid tulid seina küljest ära, kanalisatsiooniveed reostasid alumise korruse ja ühel toal kukkus alla lagi. Ruumi vähesuse tõttu olid sunnitud ühes ruumis olema autojuhid, velskrid ja sanitarid. Puudus oli ka funktsionaalsetest ruumidest: dispetšeriruum, traumapunkt, apteek, õdede tuba, kantselei jt. Samas majas asus ka lastepolikliinik.

1972. aastaks kasvas kiirabi poolt kasutatavate tubade arv 20-ni (üldpindalaga 331,4 ruutmeetrit), kuid ruumi oli ikkagi vähe.

1957. aastal oli kiirabijaamal 12 masinat: 11 sanitaarautot (2 GAZ-653, 1 ZIS-110 ja 8 ZIM-i) ning 1 majandusauto GAZ MM, mis kuulus mahakandmisele. Sõidukorras olid vaid 9 autot. Enamik autodest seisis endiselt väljas, garaažikohti oli vaid neljale autole. Mure sanitaarautode remondi ja korrashoiu eest langes ära 1958. aastal, mil ENSV Tervishoiuministeeriumi käskkirja põhjal sai 26. detsembrist 1958. a kiirabijaama autopark likvideeritud ning üle antud Tervishoiuministeeriumi autopargile. Algasid uued probleemid – san-autodega varustamine TM autopargi poolt jättis soovida: hommikuti esines hilinemisi, autod lagunesid vahetuse käigus sageli jne.

1957. a lõpuks oli kiirabijaamas 103 ametikohta, arste oli 19,5 , keskmedpersonali 33,5 ja noorem-medperonali 20,0. Peaarstiks oli Vsevolod Tšelak, aastaaruandeid koostas dr. Juta Olesk. Alates 16. maist 1957. a allutati kõik Tallinna vältimatu abi punktid kiirabijaamale, kõiki väljakutseid hakati vastu võtma telefonil “03”. Väljasõitude koormus oli suur: 1957.a – 41995 väljakutset.

15.11.1957 omistas ENSV Tervishoiuministeerium Tallinna Linna Kiirabijaamale I kategooria alates 1.01. 1958.

Alates 1960-st aastast oli pikka aega Tallinna Kiirabijaama peaarstiks Mark Piskunov, kes oli ka peale kiirabijaama iseseisvuse kaotamist peaarsti asetäitjaks kiirabi alal nii Tõnismäe Haigla kui ka Kiirabihaigla ajal. Ta kukkus kokku 1977. aastal oma töölaua taga ning suri mõni päev hiljem haiglas. Teda iseloomustati alluvate poolt kui nõudlikku ja õiglast meest.



1960. a suurenes kiirabi teeninduspiirkond – 25m km raadiuses tuli teenindada nii Sauet kui ka teisi Tallinna ümbruskonna asulaid. Töökoormus oli suur, brigaadi kohta oli keskmiselt 25 väljasõitu päevas. Arstikohad olid komplekteeritud 62% ja ülejäänud personali kohad 74% ulatuses. 1960. a jaanuaris varustati kiirabiautod raadiojaamadega (APC-2).

1968. a avati kiirabijaama ühe brigaadiga filiaal Mustamäel, Akadeemia tee 48, ühiselamu esimesel korrusel (5 tuba, 60,7 ruutmeetrit).

1972. a varustati arstibrigaadid reanimatsiooniks vajalike vahenditega. Spetsbrigaad tegi 1972. a 3197 väljasõitu, sooritas 22 reanimatsioonikatset. Oma kogemusi jagas spetsbrigaadi personal kolleegidega jaama koosolekutel.

10. augustist 1972. a koondati laste vältimatu ja kiirabi Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Tervishoiuosakonna käskkirjaga (30.06.1972) I Lastehaigla ja Lastepolikliiniku juurest kiirabijaama juurde. Loodi lisaks 9 pediaatri ametikohta.

1972. a teenindati laste vältimatu abi väljakutseid 23 811, järgmisel aastal 25 044 (keskmiselt 28,8 kutset arsti kohta päevas). Laste vältimatu abi osakonna esimeseks juhatajaks oli Svetlana Sergejeva. 1973 – 1994 oli laste kiirabi ja vältimatu abi vanemarstiks ning pediaatrilise kiirabi osakonna juhatajaks dr.Gilja Melamed.

Tallinna Tõnismäe Haigla Kiirabijaam

Tallinna Linna TSN Täitevkomitee korralduse nr 18-k (12.01.1973) ja Tervishoiuosakonna käskkirja nr 8 (24.01.1973) põhjal likvideeriti alates 1. veebruarist 1973. a Tallinna Linna Kiirabi Jaam kui iseseisev asutus ja viidi ta Tallinna Tõnismäe Haigla alluvusse. Kiirabijaam jäi samasse majja, mis nüüd kuulus Tõnismäe Haiglale. Lastepolikliiniku arvelt saadi 17 ruumi juurde, kokku oli kiirabijaama kasutuses 37 tuba, üldpinnaga 558,4 ruutmeetrit. Tervishoiuosakonna käskkirjaga (24.10.1973) kohustati Tõnismäe Haigla peaarsti A. Geiman´i 1. novembriks 1973 üle võtma kogu vältimatu abi teenistus kõikidest Tallinna polikliinikutest v. a. Maardu MSO.1973. a tenindati 94132 väljakutset.

Tallinna Kiirabihaigla Kiirabijaam

Vabariigi moodsam haigla, Tallinna Kiirabihaigla, valmis järk-järgult. 15. novembril 1976 läks ehitatavatest hoonetest esimesena käiku haiglakompleksist veidi eemal, aadressil Retke tee 1 asuv Tallinna Kiirabihaigla Kiirabijaam. Haigla oma honed valmisid hiljem – esimesed haiged võeti reanimatsiooni- ja kardioloogiaosakonda vastu alles 1980. a jaanuaris. Tallinna Kiirabihaigla alluvusse üle läinud kiirabijaam alustas uues kohas tööd juba järgmisel päeval pärast avamist. Algselt kahekorruselisena mõeldud hoone valmis ühekorruselisena. Sisuliselt oli projekt juba valmimise ajaks vananenud – järjest paisuva personali jaoks jäi ruumi väheks. Majas oli 29 tuba. 676,8 ruutmeetrilisel pinnal olid kabinetid, dispetšeriruum, traumapunkt ja personali puhkeruumid. Peale selle oli keldrikorrusel 14 tuba inventariladudeks ja tehnilisteks ruumideks. Majas oli 4 duširuumi ja hügieenituba naistele.

Kiirabijaamale kinnistatud 29 sanitaarautost said käigusolevad viibida varju all – majaga oli ühendatud küllaltki suur mahukas soojustatud garaaž. Autosid aga ei jätkunud (normatiivide järgi oleks jaamal pidanud olema 48 autot), 3-4 autot oli alati remondis.

Täiskasvanutele vältimatu abi osutamiseks eraldati enamasti vanu Moskvitše, mis ei vastanud NSVL Tervishoiuministeeriumi käskkirjades esitatud nõuetele. 1977. a teisel poolaastal sai kiirabijaam oma kasutusse 8 uhiuut RAF´i. Muretseti ka varustust – osteti 5 uut EKG aparaati jms. Brigaadide töö aruandluse parandamiseks võeti kasutusele perfokaardid (patsiendikaardid), väljasõitude kontrollimiseks tehti dispetšeriruumi trepipoolsesse seina suur aken. Samuti töötas ööpäev läbi traumapunkt.

Probleeme oli kaadripuuduse ja -voolavusega: 1976. a tuli juurde 7 arsti ja lahkus 1, õdedest –velskritest aga saabus 14 ja lahkus 22. 31,5% arstidest ja 29% kesk-medpersonalist olid kohakaaslased teistest tervishoiuasutustest.

Nagu sel ajajärgul nõutud, tegeldi hoolega ideelis-poliitilise kasvatustööga. 62-st arstist oli parteilasi 14 (22,5%) ja 64-st kesk-medtöötajast 8 (12,5%).

Töökoormus aina kasvas: 1976. a tehti 118 754 väljasõitu ja 1977. a 122 677 väljasõitu.

1. detsembril 1977. a asutati kiirabi filiaal aadressile Pärnu mnt. 67, kus töötas iga päev 5 arstibrigaadi, neist 1 kardioloogiline spetsbrigaad.

1981. a jaanuaris avati kiirabijaama filiaal ka Lasnamäel. Filiaal paiknes Lasnamäe lastepolikliiniku alumise korruse kuues ruumis.Lisaks täiskasvanuid teenindavatele kiirabi-brigaadidele oli moodustatud 5 pediaatrilist brigaadi (neist 1 spetsbrigaad), kes teenindasid 1976. a kokku 28 565 kutset (68 kutset päevas). Tallinna Kiirabihaigla esimeseks peaarstiks sai endine Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Tervishoiuosakonna juhataja Uno Meikas. 15. märtsist 1984. a sai peaarstiks Raivo Toots. 28. septembrist 1987. a kuni kiirabijaama iseseisvumiseni oli Kiirabihaigla peaarstiks Teet Lainevee.

Pärast dr. Piskunovi surma sai peaarsti asetäitjaks kiirabi alal dr.Tamara Nikitina. Peale teda töötasid sellel ametikohal Aleksei Lašmanov, Hendrik Mägi, Riivo Kotkas, Pjotor Kotljarov ja lühemat aega veel mõni asendaja. Viimane Tallinna Kiirabihaigla peaarsti asetäitja kiirabi alal alates 18. detsembrist 1986 oli dr.Aleksander Moistus. Temast sai ka taasiseseisvunud kiirabijaama peaarst.

Kiirabi taasiseseisvas Eesti Vabariigis
1991—...

Koos ENSV Eesti Vabariigiks muutumise segasevõitu ja valulise protsessiga toimusid muudatused ka Eesti tervishoiusüsteemis. Ka Tallinna Kiirabijaam otsustas taasiseseisvuda.

Kiirabihaigla peaarsti asetäitja kiirabi alal dr.Moistus Tallinna Linnavalitsuse Tervishoiuosakonna juhatajale dr. Martinsonile kiirabijaama töötajate nimel järgmise sisuga kirja:

"Kiirabijaama juhtkond ja medpersonal on tulnud järeldusele: et operatiivselt teha tööd kõikide Tallinna linna tervishoiuasutustega ja ratsionaalselt ära kasutada olemasolevad fondid ravimite ja aparatuuri hankimiseks, peame otstarbekaks Kiirabihaigla kiirabijaam LIKVIDEERIDA ning luua uus iseseisev raviasutus, uuendatud organisatsioonilise struktuuriga ja koosseisuga – TALLINNA KIIRABIJAAM.Mõte ühendada Kiirabijaam Kiirabihaiglaga oli seotud sellega, et tõsta kiirabiarstide kvalifikatsiooni stažeerimisega haigla osakondades ning vastupidi – anda võimalus statsionaaris töötavatele arstidele sõita kiirabibrigaadides. Kahjuks sellisest koostööst midagi välja ei tulnud.Suure töökoormuse tõttu ja alalise kaadri puudumisel ei saa kiirabiarstid osakondades stažeerida. Samuti ei lähe see ametitäiendus ja praktika arvesse arsti kvalifikatsiooni kategooria kaitsmisel. Kõik kiirabiarstid käivad täiendkursustel Tartu Ülikoolis või siis väljaspool vabariiki.

Peab märkima, et Kiirabihaigla arstid ei ole olnud nõus tööd tegema kiirabijaamas, kuna töö on raske, aga palga vahet ei ole.Praktiliselt kiirabijaam lahendab kõik meditsiinilised küsimused linna raviasutustega iseseisvalt, ühine Kiirabihaiglaga on ainult majandus-tehniline teenistus. Koos lahendatakse ka kaadri- ja raamatupidamise küsimused.

Negatiivseks peab ka lugema need faktid, et kasutamata jäänud palgafond, samuti ka raha, mis on alles jäänud ravimite, aparatuuri jm ostmisest, jääb haigla tarbeks."



Vastukäiguna soovitas Kiirabihaigla peaarst dr. Lainevee oma kirjas Tervishoiuosakonna juhatajale (05.10.1990) kiirabiteenistuse radikaalset ümberkorraldamist: kiirabi ja vältimatu abi lahutamist, kiirabisse vaid spetsialiseeritud brigaadide jätmist kuni täieliku arstidest loobumiseni ning mittemeedikutest (eriettevalmistusega autojuht-parameedikute) brigaadide kasutamist õnnetusjuhtumite teenindamiseks.Tervishoiuosakond toetas siiski kiirabijaama iseseisvumise ideed. Tallinna Linnavalitsuse Tervishoiuosakonna käskkirja nr. 71 (06.12.1990) põhjal saatis Kiirabihaigla peaarst oma käskkirjaga (29. 12. 1990) reorganiseeritavale kiirabijaamale üle kogu kiirabiteenistusega seotud kaadrialase dokumentatsiooni.

Kiirabihaiglalt kiirabijaamale üleantav personal koosnes (vastavalt nimekirjale) 107 põhikohaga arstist + 15 kohakaaslasest, 131 põhikohaga keskmedtöötajast + 14 kohakaaslasest, 36 põhikohaga sanitarist + 3 kohakaaslasest ja 13 põhikohaga majandustöötajast + 9 kohakaaslasest.

Tallinna Kiirabijaam sai ametlikult iseseisvaks struktuuriüksuseks 1. jaanuarist 1991. aastast. Oma käskkirjaga nr. 16-k (01. 03. 1991) määras Tallinna Tervishoiuameti juhataja dr. Martinson Tallinna Kiirabijaama peaarstiks alates 1. märtsist 1991 Kiirabihaiglast ületoomise korras dr. Aleksander Moistuse. Eesti Vabariigi Tervishoiuministeeriumi nimekomisjon koos EKMI terminoloogiakomisjoniga korrigeeris TM käskkirjaga nr. 37 (13.03.1992) Tallinna raviasutuste nimesid. Tallinna kiirabijaama ametlikuks nimeks sai Tallinna Kiirabi (kood RO 166). Riigi vara munitsipaalomandusse üleandmise aktiga nr 20/535 andis Tallinna Linnavalitsus (linnapea Jaak Tamm) Tallinna Kiirabi üle Tallinna Linnavolikogule.